Ürituste järelkaja

Suvepäevade ideega tuli minu juurde jaanuari kuus, Mustika maa-aluses parklas Wuz (Henri Tuiman), et sooviks seekord koos Helfuga (Martin Kööp) korraldada suvepäevi ja mina suunasin nad Ristotu (Risto Turja) juurde, peale mida saadi kokku ja hakkas suur organiseerimine.

Seekord oli üritusel rekordarv sponsoreid/koostööpartnereid:

Muti Puhkus
Saku
Kemmerling
Autoekspert
Expressveod
ARTKonverentsitehnika
Print24
Kasseti Expert
Fiberglass OÜ
Saksa Takso

Suvepäevad toimusid 14.08-16.08.2015. Kohal oli koos meeskonnaga umbes 40 VW huvilist ja avatud oli ka e-poe toodetega müügipunkt, mida opereeris Marzipan (Marje Aasmets).

Wow efekti tekitasid kohe kindlasti suured bännerid, millega sponsoreeris Huligaan (Rainer Sinilind)

Esimesel päeval hakkas kogunemine kell 19:00 ja umbes kell 21:00 olid kõik kohal ja hakkas tutvumine, grill ja chill.

Kuna kohal oli ka DJ, kes mängis diskomuusikat, siis sai ka ohtralt tantsitud iga päev hommikul kella neljani.

Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi kokkadele, kes suutsid iga päev sekundilise täpsusega serveerida meile kõik söögikorrad. Söögid olid väga head, portsud suured ja nälga ei jäänud küll mitte keegi.

Laupäeval toimusid ka erinevad mängud ja ka legendaarseks saanud Offroad’i matk. Kuna soovijaid oli nii palju, siis mindi rajale täisvarustuses ja kõigi kolme maasturi ja bussiga.

Lisaks Offroad matkale korraldas veel Alli meeskonnamängud. Igas meeskonnas pidi olema kokku 2-4 liiget. Kokku tuli võistlema 5 võistkonda. Mänge oli kokku 4 ja iga järgnev mäng oli eelmisest põnevam 🙂
Esimeses mängus pidi osalema 2 liiget ühest meeskonnast ja rajale läks kokku 2 võistkonda. Mäng seisnes sellest, et pidid rehvi esmalt mäest ülesse kantima, kus ootas teine meeskonnakaaslane, kes selle siis tagasi alla kantis. Põnevaks tegi asja see, et enne rajale asumist pidid ümber püstise toika 5 tiiru tegema ja see ajas ikka osalejate pead mõnusalt sassi.

Natuke lasti puhata ja siis hakkas nn „Pimejalgpall“ kus ühekordsete topside põhjad olid ära lõigatud ja need tuli silmade ette siduda. Kuna ma ise võistlesin ka, siis võin öelda, et nähtavus oli ainult külje peale ja pallile pihta saada oli ikka tükk tegu. Mängu kõrvalt vaadata oli sama huvitav kui Jalgpalli MM finaal 2010 aastal, kui kokku said Holland ja Hispaania.

Kolmas mäng toimus vee peal. Meeskonnast pidi osalema taaskord vähemalt 2 liiget ja oli enda teha mis taktikat kasutad. Mäng seisnes selles, et anti 1 aer ning kummipaat ja sellega pidid aerutama järve peal ümber nn poi ja siis tagasi. Aeg läks kinni siis, kui aer oli paadis ja ka päästevestid seljast.

Viimane mäng oli kõige põnevam, piinlikum ja naljakam. Ma ei teagi kuidas sellele nime anda, aga Nõka-Nõka peaks vist sobima. Mäng seisnes selles, et võistkonna kõik liikmed sidusid endale õhupalli ümber nii, et õhupall jäi tagumiku peale. Teine meeskonna liige sai stardi ja jooksis oma võistkonnakaaslase juurde ja pidid siis nõkutamise käigus õhupalli purustama ja nii pidid selle kadalipu läbima kõik liikmed. Publikul oli nalja kui palju- kõik naersid kõht krampis ja silmamunad märjad 🙂

Lõplik tulemus on siin:
1. koht Mutid (Helfu tiimile, ehk siis korraldustiimile) ja said selleks korraks rändkarika enda kätte
2. koht Vanad ja kobedad (Preili Huligaan, Ristotu, Peepol ja GTI)
3. koht Penskarid (Must-Välk, Vinc, West9 )
4. koht Idioodid Paidest (Liblikas, Kayts, J.Aru, pepperMan)
5. koht Tõukeratas (Marzipan, Ints28, v2lek ja Stollu(osaliselt))

Pärast mänge oli veel planeeritud jalgsimatk kohalikus Viikingite külas, mis asub Paunküla Veehoidla nõlval. Tegemist oli väga huvitava matkaga ja on olemas inimesi, kes tõesti lähevadki metsa, et ennast tunda nagu viiking ja selleks on ehitatud isegi tõeline küla. Meie ehitame autosid ja teised ehitavad metsas onne 🙂

See oli ka laupäeval viimane programmis olev tegevus. Peale seda oli taas grill ja chill ja võis nautida sauna ja soojaveetünni.

Pimeduse saabudes pandi järve äärde põlema tõrvikud ja fotograaf üritas seda kõike jäädvustada paadiga veekogu pealt.

Üritusel osalejad magasid telkides või autos. Korraldajatel oli see eelis, et said kämpingutes olla. Loodan, et see ei pahandanud kedagi, kuna neid oli nii vähe, siis ei hakanud üldse välja reklaamima ja müüma neid. Minul oli ka telk kaasas ja sain alles koha peal teada, et päev enne valminud kämping anti minu kasutusse. Ehk järgmiseks aastaks on kämpasid juurde tehtud ja on võimalik neid ka osalejatele ööbimiseks pakkuda. Siiski V2lek oli lastega ja peale esimest ööd telgis, organiseeriti ta järgmiseks ööks magama koos lastega sauna peal olevasse magamistuppa, kus oli kindlasti mõnus ja soe. Olgu öeldud, et öösel oli ikka külm magada. Ei piisanud kvaliteetsest paksust suletekist, pikkadest pükstest ja kampsunist.

Viimase päeva hommik algas seljanka söömisega. Lõpetuseks anti üle diplomid ja mina korraldasin meie klubilistele Nirkidele, kes olid kahjuks juunis tulekahjus kaotanud oma kodu, korjanduse. Mille piltlikult öeldes pidulikult üle andsin.

Seejärel oli kohustusliku ühispildi tegemine ja asjade kokku pakkimine. Tore oli see, et kõik osalejad andsid oma abistava käe asjade kokku pakkimisel. Mina lahkusin kell 13:30 päeval ja siis olid juba kõik asjad rekka peale tõstetud ja osalejad koduteel.
Lõpetuseks võin öelda, et tegemist oli väga korda läinud üritusega. Lahkudes sain kaasa palju häid emotsioone ja kindlasti kohtumiseni järgmisel aastal!
Eriliselt tahaksin veel tänada Risto poolt kaasa võetud fotograafi Länsut, kes tegi meile üritusest väga mõnusa galerii.

Kasutatud materjal:
Pildigalerii kodulehel: http://www.vwklubi.eu/galerii/category/74-evwk-suvepaeevad-2015
Ürituse info foorumis: http://foorum.vwklubi.eu/viewtopic.php?f=108&t=125923

Teksti koostas: Marzipan (Marje Aasmets) Eesti Volkswageni Klubi juhatuse liige

Arvate end olema sattunud „Kiirete ja Vihaste” uue osa filmivõtetele? Tegelikult siiski mitte – „kõigest Volkariklubi” järjekordne Tallinna Öökruiis. Sedapuhku juba neljas.

Volkswagen kui vanatehnika, kodumasin või tuuninguobjekt?

Tegelikult on sissejuhatuses kirjeldatu pisuke kirjanduslik liialdus, sest Kristiine keskuse parklanurka oli tol õhtul lisaks madalatele Kolhvidele ka mitmeid täiesti tehaseseades autosid kogunenud. Siinkirjutajale vähemalt ei jäänud sel korral küll ette ühtegi päris originaalkorras museaali, kuid ka maitsekalt „üle käidud“ Golf I põlvkonna kabrioletid ei ole tänapäeva mõistes enam igapäevane nähtus. Tore on tõdeda, et tähekombinatsioon VW koondab kokku ning suudab omavahel lävima panna inimesi nii erinevatest valdkondadest. Vahet ei ole, kas tuled päevinäinud mahtuniversaali, turbolaaduri ja valuvelgedega tuuningobjekti või musta numbriga hipibussi roolis – sa oled oma. Peab tõdema, et see on jätkuvalt päris raju emotsioon, kui näed kogu seda üksmeelset massi kohale valgumas.

Mehed vasakule / Naised paremale

*beep“KUSELE SAAB VÄ? Õlu tahab välja“ *beep

Peatuspaigas, mis oli mõeldud vaid kolonni uuesti kokkusaamiseks, on siiski teeäär urineerivaid kodanikke täis. No kui tõesti ei pea, siis äkki jätaks õlle joomata? Olen oma arvamuse kruiisidest ja alkoholist juba ühe eelneva öökruiisi kokkuvõttes välja öelnud, ei hakkaks samal teemal uuesti sappi loopima – kes tunneb ennast puudutatuna, võib ise järgi lugeda. Positiivsema poole pealt pean nentima, et kolonnis sõitmise oskused on kõvasti paranenud. Kuigi esines mõningaid „möödalaskmisi“ püsis rivi suures osas kenasti koos. Eriti uhked olid Viimsis tehtud auringid, kus ka kruiisil osalenud said tervet rivi näha.

Korraldus ja korralagedus

„Imbun rivist minema, enne kui kanalisse jõuate, ma küll ei näe mõtet lasnamäel ringi sõita“ pobises üks tuttava tuttav mokaotsast. Mina temaga ei nõustu – trass oli tegelikult päris hästi paika saanud seekord. Ehk oleks siiski pidanud ühe pikema peatuse organiseerima mingis huvipunktis? Positiivne üllatus minu jaoks oli ka nutitelefoni rakendus, mis muudab eelmainitud seadme „lällariks.“ Tõesti mugav ja kasulik asjandusepulk.

Suures plaanis – oli tore tehnikaüritus! Järgmise korrani.

Kirjutas: simmtann

Alustaksin kohe sellega, et üritus läks korda!

Ma räägin 12.oktoobril toimunud Tallinna öökruiisist, mis oli teistest jällegi pisut erinev. Kokkusaamine oli määratud Rocca al Mare parklas ning viimne kui mees oleks võinud olla kell 22.00 kohal. Alustasin oma liikumist selles suunas kell 21.20 ning olin teadlik väiksest hilinemisest. Tundmata Tallinna linna ekslesin ning ei leidnud ühte suurimat kaubanduskeskust üles…

Igatahes, ma ei pingutaks kui ütleks, et see oli selle hooaja üks parimatest üritustest nii korralduse, meeleolu kui ka võistluste kohapealt. Peaksin ka seda mainima, et ei olnud absoluutselt valmistunud, ehk tulin puhta lehega, marsruut teadmata, tuttavad kadunud ja palju muud.

Korraldus ka liikluse mõttes oli täiesti perfektne (muidugi ei saa me foore kinni hoida) ning kolonn püsis ilusti koos. Endal tuli väike kahetsus muidugi peale, et kurat pidin ma selle baierlasega tulema… aga 82 autot rivis ja neid näha mööda sõitmas kompenseeris selle kahetsuse, vähemalt oli Teil, klubilistel ma loodan, et väga mõnus. Kruiisiga jõudes Piibe mnt vanale lennurajale olin natuke hämmeldunud, et mis nüüd siis saab!? Aga Straight up kiirendus, ja nagu oli näha, siis kõik nautisid seda klemm 200. Silma jäi paar asja mida võiks inimestele südame peale panna, me olime küll suhteliselt eraldatud kohas, aga enne kiirendusele jõudmist jätaks veel parem poolse jala vägisi ülespoole – things happen.

Palju inimesi, palju autosid, palju Volkswageneid, palju.. kõike oli palju ja seda just täpselt niipalju, et öökruiis oli väga chill. Mina tänan omaltpoolt korraldajaid, sest töö oli tehtud väga hästi, ja muidugi inimesed kes kohale tulid, tore oli teid jälle näha, järgmise korrani!!!

Kirjutas: Piktor

Diisel Polo-st Sport Quattro-ni

Seekord on üritus nimega „VAG Grupi tänava eri.” Lisaks tavapärasele EVWK rahvale oli seekord kohale kutsutud ka Audi, Škoda ja Seat-i klubid. Seega oli oodata palju osalejaid, ning ootused olid kõrged.

4 Sekundit kiirendamist ja traumapunkti vääriline ootejärjekord

Juba väravasse keerates oli õhus tunda sellele klubile omast „vabadust.” Mõnus õhkkond, kus keegi ei ole kohustatud midagi tegema. Sellised hetked loovad tunde, et on privileeg taolisesse klubisse ja maailma kuuluda. Korralduslikult jätab kogu asi veel ehk pisut soovida. Näiteks ürituse lõpetamine oli üpriski arusaamatu. Toimus ebakorrapärane laialivalgumine ja pidulikku lõpetamist auhinnatseremooniaga ei olnudki. Siiski, võrreldes esimeste sama meeskonna poolt korraldatud üritustega, oleme tulnud märkimisväärselt pika maa. Edasi jääb vaid loota, et entusiasm ei vaibu ja kogunemised muutuvad vaid kvaliteetsemalt korraldatuks.
Sättisin oma Diiselkombaini stardijoonele ning ootasin, millal noor naisterahvas käega vehkima hakkab. Pöörded üles, sidur kokku ja meeletu kihutamine võis alata. Päeva aeglaseima autona suutsin raja läbida ajaga üle 8 sekundi. Sellele järgnes lõputuna tundunud ootamine slaalomiraja järjekorras. Raja äärde ei saanud jalutada, sest koguaeg oli vaja sõidukit edasi nügida, kuid autost rajal toimuvat suurt ei näinud. Seega läks suur osa üritusest „kaduma.” Seda ei saa kuidagi võtta kriitikana kellegi suunas, lihtsalt see artikkel jääb antud tõsiasjaga seoses ilma pealtvaataja rajaäärsetest emotsioonidest. Vähemalt autoaknast paistis inimestel lõbus olevat. Küll aga rajaseisukorrast paari sõnaga.

Kiirendusrada – Lühike ja libe. Rajakate veidi ebaühtlane, kuid ilmselt parim, mida antud olukorras välja sai võluda. Küll oleks ehk võinud pealtvaatajad veidi kaugemal seista. Nii mõnigi sõiduk läbis need mõnedkümned meetrid rajapikkust mitte just eriti sirgjooneliselt. Kombinatsioon libedast rajast, võimsast masinast, uljast juhist ja varvastega rajal seisvast publikust ei ole aga kunagi liiga head tähendanud. Slaalomirada – Ootasin isiklikult keerulisemat trajektoori. Kõnealune rada oli suhteliselt lihtne, stiilis kiirendus-tagasipööre-kiirendus. Sõnaga slaalom seondub mulle igatahes rohkem, kui 1,5 kurvi. Teisalt, rada oli jällekord libe ja „suurtel poistel” paistis ka nende pooleteistkümne kurvi läbimisega raskusi olema.

Aidaa VW Summer, Welkom VW Winter?

Foorumitest ürituse tagasisidet lugedes paistab, et inimesed jäid rahule. Küll aga on juba ennemalt välja hõigatud, et see kauaoodatud ja kordi edasi lükatud üritus on „VW Summer” sarjast selle hooaja viimane. Kas nüüd peab järgmist vabas vormis kohtumist kevadeni ootama, või võtab siit üle VW Winter? Mina läheks küll klubilistega võidu kelgutama või lumeingleid tegema.

Lõpetuseks koondtabel „VAG Grupi tänava eri” tulemustega:

Kirja pani: simmtann

Tema silme alt põriseb katkematus jorus läbi üle viiekümne Volkswageni toodetud sõiduki, millede juhid on võtnud vaevaks osaleda Eesti Volkswageni Klubi korraldatud Öökruiisil. Koguneti südaööl Ülemiste Keskuse parklasse, kust liiguti ühtse kolonnina läbi Lasnamäe linnast välja. Trass oli piisavalt mitmekesine – oli linnasõitu oma äärelinna magalagetodega, päris pimedat metsavahemaanteed, nagu nad meil Eestis enamasti ikka on, värskelt kapitaalremonditud suured valgustatud ringteed ja ülesõidud ning Laagri ja Harku oma rohke rohelisusega. Siiski peab tõdema, et kuigi linnasisesed marsruudid said hästi paika, oli pikk maanteesõit aeglases kolonnis pigem väsitav, kui tekitas mingisugused „kruiisimise” või klubisse kuulumise tundeid. Kui trassil oleks olnud mõni huvipunkt või vahepeatus, võinuks ilmselt kogu üritusest jääda õhku märksa parem kõla.

Kui jood, ära sõida! / Kui jood ära, sõida!
Seda, et autojuht peab kaine olema, oleme me kõik juba sadu ja tuhandeid kordi kuulnud. Ometi kipub mõnedele justkui üllatusena tulema, et sõitvas autos on ka kõrval- ja tagaistmel alkoholi tarbimine keelatud. Samuti ei tohi juua avalikus kohas. Vaatamata sellele jäi ürituse üheks suurimaks mustaks plekiks just alkoholijoobes kodanikud. Arusaadav, et peale pikka töönädalat tahaks „auru välja lasta,” jalad seinale lüüa ja üleüldiselt ühiskonnale täiesti kasutu olla. Eestlaslik mõtteviis lausa kohustab taolise tegevuse kõrvale õlle või siidri lahti korkima. Siiski võiksid inimesed endale teadvustada, et tegu on autoklubi avaliku üritusega, millel tahes-tahtmata hoiavad silma peal ka teised klubid, miks mitte ka meedia. Sinu avatud jahe „Saku Kuld” võib lisaks su omaenda ajurakkudele saada surmavaks ka kogu klubi mainele! Leian, et alkohol, kui selline võiks äärmisel juhul sobida vaid mitmepäevaste ürituste juurde, kus on õhtul mingisugust laadi ühine koosviibimine, grill ja üleüldine suhestumine/vennastumine. Kõik väljasõidud, eriti „kruiisid,” mis ju reaalselt koosnevadki suures osas sõitmisest peaksid olema 100% „alkovabad.” Vähe sellest, et me sellist käitumist endale teadvustame ja heaks kiidame, peaksime me ka seda valikut propageerima!

Korralduslikud „Feilid” ja klient on kuningas printsiip
Peale üritust Rocca al Mare keskuse parklas tagasisidet kuulates, peab nentima, et inimesed on vastikud! Ma ei ole selliselt tasemel halamist juba pikemal ajal ühegi ürituse kohta kuulnud. Võibolla tõesti toimub mingisugune ülemaailmne „pehmostumine,” kus kõike vaid takka kiidetakse ja kriitikutest teerulliga üle sõidetakse, kuid ma leian, et selle kruiisi korraldajad ei vääri kuidagi neile osaks saanud kohtlemist. Kui korraldajate poolt on antud selged juhised, mida järgida ei suudeta, ning siis selle üle pärast virisetakse, justkui oleks korraldaja ise teie sõidukit valesti roolinud – andke palun andeks, aga siinkohal olete küll teie ise süüdi! Meile on ju lapsest saati pähe taotud, et klient on kuningas. Küsimus on ju reaalselt aga selles, et sellisest ühistegevusest osavõtja ei ole klient – tema ongi „päris” korraldaja. Taoliste ühisürituste puhul ei saa mitte kunagi oodata, et teile kõik kandikul ette kantakse ja kõik täpselt teie meele järele toimub. Niivõrd tähtis ei olegi korralduslik pool, kui just suhtumine, sest suhtumine on see, mis loob õhkkonna. Negatiivsus kipub lihtsamini levima, kui positiivsed emotsioonid, ning lõppkokkuvõttes läheb vaja mitut head kommentaari, et üks tige kriitik üles kaaluda. Mulle kohutavalt meeldis see seltskond ja üleüldine suhtumine, mis valitses Ülemistes – vaba ja muhe, kuid üldiselt viisakas. Sihtkohta saabudes oli see aga kadunud, ning kogu asi jäigi justkui lõpetamata.

Hädaldame tagasi ja vaatame edasi
Tagantjärele tarkus on alati parim, ning „oleks” on lihtne üle huulte välja lipsama. Parem vaadata tulevikku, sest vähemalt siinkirjutajale sai selgeks, et meil on olemas see, mida on vaja iga klubi toimimiseks – mingisugune tuumik, kes viitsib ja tahab asju ajada, ning väike grupp nimesi, kes järgnevad neile maailmalõppu kui vaja. Ülejäänu on teisejärguline ja ebaoluline. Meil on juhtkond, kes suudab vajadusel asju hallata, loomulikult on nad alles „rohelised,” kuid edasi on kõik juba viimistlemine.
Mina igatahes leidsin enda jaoks piisavalt positiivseid emotsioone sellelt veidi kandiliselt korraldatud ürituselt. Nägin ilusaid autosid, sain ilmselt tutvusringi paar nägu juurde, taga Maardus ei olnud ma kunagi varem käinud ning öö lõpetasin Linnahalli kail päikest tervitades. Oli tore üritus, Täname!

Kirjutas: simmtann